beckbeckbeckbeck

oi pagan, kuidas armastan härra becki. ja seda põhimõtteliselt ainult tema kõige nukrama albumi "sea change" pärast.

see nii kurb ja fragile, nii lihtne ja lööv. nii paganama armas.

mõne looga lööb läbi air'ilik feel, french sound, väga virgin suicides. kõige enam looga "lonesome tears". viiulid taga, venitav bass. ja refrääni sõnad, kasvava pingega, eriti paanilised - "how come this love, ever turning, never turn it's eye on me"

"guess i'm doing fine" - nii ilus kitarr, selline haiget saanud mehe meloodia, kes enam ei taha pingutada, küll aga jaksab oodata.

lootusetut lootust täis "it's all in your mind", kui ei taha hüvasti jätta. kinni hoida ometi kergem, kui tundmatusse langeda.

alla andes mööda maad roomav "lost cause". mitte, et vaenlane oleks tugevam, vaid eneses leitakse vabandusi mitte jätkamiseks. usk on kadunud. lännu.

mmuahh, monsieur beckens.