Where has all the time gone?

aasta on siiamaani möödunud voodis, seljas AINULT kampsun, käeulatuses Mr. Stephen Fry kroonikad, külje all veel prantsuse praktika materjalid, mille eksam oli kaks nädalat tagasi. Taustaks käib kas QI (Quite Interesting), Yogpod või misiganes muusika mulle parasjagu istub.

Kokkuvõttes - ma olen laiskuse etalon ja kui ma tööl ei käiks, siis kuni veebruarini ma oma majast ei lahkuks. Aga näe, raha meeldib isegi rohkem kui oma voodi.

mis on uudist? Tame Impala kõige uuem domineeris pmst igas aasta kokkuvõttes. Üks kriitik (näedsa, nimi meelest läinud) võttis TI olemuse väga hästi kokku - kohustuslik osa iga muusikakriitiku TOP misiganes. Kui Tame Impalat ei hinda, ei võta sind keegi tõsiselt.

Leidsin enda jaoks uuesti Cold War Kidsi - Robbers&Cowards oli see album, mida ma kuulsin nii viis aastat tagasi. Hospital Beds oli see laul, mida Miaga üürgasime Vabaka kunstigalerii  ruumides, teadmata et niiviisi jäädvustasime endid igavesti ETV arhiividesse. Igatpidi käib see album omas rütmis ja miskit pidi olen ma praegu samal reel.

Yeah Yeah Yeahs tuleb peagi uue albumiga välja, mis on tore - ei piisa vaid sellest, et Karen O oma häält laenab siiatänna ja vaene YYYs täitsa ilma jääb.

Nick Cave and the Bad Seeds on veebruaris uuega siin ja esimene singel We No Who U R (okeiokeiokei, Nick on mu paganama iidol and what not, aga miks ometi selline pealkiri? Miks No mitte Know? U? R? You can spell my friend, you've written BOOKS!) on üle pikka aja üks ilusamaid laule.

Käisin oma jõuluvanalt saadud kinkekaarte lunastamas. Mul on raske oma kastist välja saada - taaskord leidsid mu riiulile tee üks Irving, Gaiman ja Auster. Peaaegu oleks Palahniuki ka ostnud. Ma olen oma armastuse ori.

If a giant panda does a handstand in front of you, what is he trying to say? - kolm päeva nonstop QI-d. Stephen Fry is the most respectable man alive.

Ja ma läksin autokooli. Eestimaa teed värisege!

beckbeckbeckbeck

oi pagan, kuidas armastan härra becki. ja seda põhimõtteliselt ainult tema kõige nukrama albumi "sea change" pärast.

see nii kurb ja fragile, nii lihtne ja lööv. nii paganama armas.

mõne looga lööb läbi air'ilik feel, french sound, väga virgin suicides. kõige enam looga "lonesome tears". viiulid taga, venitav bass. ja refrääni sõnad, kasvava pingega, eriti paanilised - "how come this love, ever turning, never turn it's eye on me"

"guess i'm doing fine" - nii ilus kitarr, selline haiget saanud mehe meloodia, kes enam ei taha pingutada, küll aga jaksab oodata.

lootusetut lootust täis "it's all in your mind", kui ei taha hüvasti jätta. kinni hoida ometi kergem, kui tundmatusse langeda.

alla andes mööda maad roomav "lost cause". mitte, et vaenlane oleks tugevam, vaid eneses leitakse vabandusi mitte jätkamiseks. usk on kadunud. lännu.

mmuahh, monsieur beckens.

aja käitumisest

panin tricky maxinquaye plaadi peale ja minevik voolas tagasi.

eile kuulasime kamina ees suitsetades nirvana mtv unplugged plaati ja nagu niuhti olin tagasi kuue aasta taguses ajas kadrioru kolmandal korrusel katuseakna poole suitsu puhumas.

muusika paneb aja oma rada jooksma. Helid toovad olnu nii tõetruult tagasi, et avastad näolt lolli irve.

the doorsi "light my fire" meenutab õismäe muruplatsi, kus indrek enne tuld ei andnud, kui sa need maagilised read sealt laulust sõnasid.

tooli "10,000 days" viib mu hirve parki, kus paduka ajal lauriga puu all pikutasime ja kõrvaklappe jagasime.

massive attacki "angel" toob tagasi kesköö rumeenia mägede vahel.

kuulad muusikat ja aeg jookseb edasi-tagasi.

pj harvey "this is love" kaevab üles emotsioonid minu esimesest ja viimasest esinemisest kooli vabalaval.

nick cave and the bad seedsi album "murder ballads" toob meelde pikad autosõidud emaga.

ja ainus laul, millega meenuvad pikad istumised ja mitmed veinipudelid taavo juures, on the smithsi "how soon is now?"

aeg ei jookse mitte maratone, vaid kiireid ning äkilisi sprinte.

aja rada ning aja kaja ei saa jälitada, ette aimata, lahti arutada. aja meel ja aja keel on ta enda saladus. aja lugu ja aja sugu on vaid tema teha. aja kalle ja aja kolle pole meie leida.

sit back and enjoy the ride.

les femmes avec les beats

kõle naishääl + tummine biit

zola jesus + austra

neljas minut laulus "vessel"

teine salm laulus "i cant stand" -

"its not easy to let it all go

but once in a while its good for your soul

so dont let get you down

cause in the end youre on your own" - mis tunne on kõik ära anda? vabatahtlikult loovutada, nii ainult sekundiks?

ja kui ebamaine on "manifest destiny"

ja kui külm on "night" - miks pimedus kohe üldse ei tõmba, eriti kui seal vaid üks valgustriip lootuse pähe kaasa antud on

"lose it" kui järjepidevuse mudel - kui palju saab meeleheitest karjuda "dont want to lose ya!"

ja siis lõpus, justkui ümberpöörd, teine pool - in the darkness comes another, hold her by the thumbs, other, other - anti alla, anti alla

"the choke" nii ühekülgne ja lapselik kordamine - "niagra, lamp car door, mouth breath choke"

see rütm mis viib sind läbi "hate crime" kuni lõpuni - seal järsk ja kurb "who would be so harmful to you?"

meeli ummistav biit "beat and pulse" - kuidas hoida viha, kuidas seda mitte hoida

"feel it break, feel it break, nothings lost, keep going"

klaas martinit ja vaher kraabib vastu akent.