Where has all the time gone?

aasta on siiamaani möödunud voodis, seljas AINULT kampsun, käeulatuses Mr. Stephen Fry kroonikad, külje all veel prantsuse praktika materjalid, mille eksam oli kaks nädalat tagasi. Taustaks käib kas QI (Quite Interesting), Yogpod või misiganes muusika mulle parasjagu istub.

Kokkuvõttes - ma olen laiskuse etalon ja kui ma tööl ei käiks, siis kuni veebruarini ma oma majast ei lahkuks. Aga näe, raha meeldib isegi rohkem kui oma voodi.

mis on uudist? Tame Impala kõige uuem domineeris pmst igas aasta kokkuvõttes. Üks kriitik (näedsa, nimi meelest läinud) võttis TI olemuse väga hästi kokku - kohustuslik osa iga muusikakriitiku TOP misiganes. Kui Tame Impalat ei hinda, ei võta sind keegi tõsiselt.

Leidsin enda jaoks uuesti Cold War Kidsi - Robbers&Cowards oli see album, mida ma kuulsin nii viis aastat tagasi. Hospital Beds oli see laul, mida Miaga üürgasime Vabaka kunstigalerii  ruumides, teadmata et niiviisi jäädvustasime endid igavesti ETV arhiividesse. Igatpidi käib see album omas rütmis ja miskit pidi olen ma praegu samal reel.

Yeah Yeah Yeahs tuleb peagi uue albumiga välja, mis on tore - ei piisa vaid sellest, et Karen O oma häält laenab siiatänna ja vaene YYYs täitsa ilma jääb.

Nick Cave and the Bad Seeds on veebruaris uuega siin ja esimene singel We No Who U R (okeiokeiokei, Nick on mu paganama iidol and what not, aga miks ometi selline pealkiri? Miks No mitte Know? U? R? You can spell my friend, you've written BOOKS!) on üle pikka aja üks ilusamaid laule.

Käisin oma jõuluvanalt saadud kinkekaarte lunastamas. Mul on raske oma kastist välja saada - taaskord leidsid mu riiulile tee üks Irving, Gaiman ja Auster. Peaaegu oleks Palahniuki ka ostnud. Ma olen oma armastuse ori.

If a giant panda does a handstand in front of you, what is he trying to say? - kolm päeva nonstop QI-d. Stephen Fry is the most respectable man alive.

Ja ma läksin autokooli. Eestimaa teed värisege!