eile kuulasime kamina ees suitsetades nirvana mtv unplugged plaati ja nagu niuhti olin tagasi kuue aasta taguses ajas kadrioru kolmandal korrusel katuseakna poole suitsu puhumas.
muusika paneb aja oma rada jooksma. Helid toovad olnu nii tõetruult tagasi, et avastad näolt lolli irve.
the doorsi "light my fire" meenutab õismäe muruplatsi, kus indrek enne tuld ei andnud, kui sa need maagilised read sealt laulust sõnasid.
tooli "10,000 days" viib mu hirve parki, kus paduka ajal lauriga puu all pikutasime ja kõrvaklappe jagasime.
massive attacki "angel" toob tagasi kesköö rumeenia mägede vahel.
kuulad muusikat ja aeg jookseb edasi-tagasi.
pj harvey "this is love" kaevab üles emotsioonid minu esimesest ja viimasest esinemisest kooli vabalaval.
nick cave and the bad seedsi album "murder ballads" toob meelde pikad autosõidud emaga.
ja ainus laul, millega meenuvad pikad istumised ja mitmed veinipudelid taavo juures, on the smithsi "how soon is now?"
aeg ei jookse mitte maratone, vaid kiireid ning äkilisi sprinte.
aja rada ning aja kaja ei saa jälitada, ette aimata, lahti arutada. aja meel ja aja keel on ta enda saladus. aja lugu ja aja sugu on vaid tema teha. aja kalle ja aja kolle pole meie leida.
sit back and enjoy the ride.
0 comments:
Post a Comment